TEA
Samamoodi kui kõik varauusaegsed inimesed, teadis ka Christian Ackermann, mis on patt ja mis on voorus. Kindlasti oli ta ka ise patustanud, kui oli noore mehena tundnud iha meister Elert Thiele noore lese Anna Martensi vastu ning temaga enne laulatust lapse sigitanud. Ka uhkustunne polnud Ackermannile võõras – kui Ackermann noore puunikerdajasellina Tallinna tuli, siis pidas ta oma nikerduskunsti linna vanade meistrite omast paremaks ja vihastas nad sellega tõsiselt välja.
Pole teada, kas Ackermann ka ahne ja ablas oli. Aga kindlasti ei olnud ta laisk, sest mees, kes pidi toitma kümnelapselist perekonda ja kellelt on säilinud nii palju kunstiteoseid, ei saanud olla laisk.
Mis puutub Ackermanni voorustesse, siis võib kindlasti öelda, et ta oli tugev ja vapper: ta oli asunud võitlusesse Tallinna tisleriametiga, et seista enda loomingulise vabaduse eest. Kuivõrd tark ta enda jaoks positiivselt lõppenud kohtuprotsessi ajal oli, võib vaid ette kujutada. Samuti pole teada, milliseks kujunes Ackermanni iseloom hiljem, kui õiglane ja mõõdukas ta oli. Küll aga on teada, et Ackermann kujutas sageli kolme teoloogilist voorust: Usku, Lootust ja Armastust.
MÕTLE, ARUTLE, LAHENDA
Nii nagu keskajal, teadsid ka varauusaegsed kristlased, et seitse surmapattu on uhkus, ahnus, iha, kadedus, aplus, viha ja laiskus.
Samuti teadsid inimesed, et pahede vastandiks on voorused. Oli kolm jumalikku ehk teoloogilist voorust – usk, lootus, armastus – ning neli inimlikku ehk kardinaalvoorust: tugevus, tarkus, õiglus ja mõõdukus.
Rootsi luterlikus barokk-kunstis kujutati inimeste halbu ja häid iseloomuomadusi – pahesid ja voorusi – personifitseeritult ehk inimestena, täpsemalt naistena. Selleks, et vaataja saaks aru, kellega-millega on tegemist, lisati kujutatud persoonidele atribuudid.
Pahedest ja voorustest räägiti juba enne kristluse tekkimist – antiikajal. Antiigi tundmine ja selle kunsti eeskujule tuginemine kuulus varauusaegse hariduse juurde.