TEA
Kui Christian Ackermann oma kunsti lõi, ei osanud ta uneski näha, et tema tööd kuulutatakse 20. sajandil ajaloolisteks kultuuriväärtusteks.
Ackermanni ja teiste Eesti barokk-meistrite kunstist hävines suurem osa veel enne, kui teosed jõuti muinsuskaitse alla võtta ja meie kõigi ühiseks varaks kuulutada.
Osa Ackermanni kunstist hävines ilmselt juba meistri eluajal: Toompea 1684. aasta tulekahjus ja 1700. aastal puhkenud Põhjasõjas, mil Vene väed rüüstasid Eesti kirikuid ja mõisu.
Osa Ackermanni loomingust sai kannatada ka seetõttu, et barokk-kunst ning rikkalikult värvide, kulla ja hõbedaga kaetud puuskulptuurid läksid moest.
Moodi tulid antiikkunsti ja marmorkujusid hindav klassitsism ning seejärel keskaegseid stiile väärtustav historitsism. Ackermanni baroksed tööd kujundati ümber ja värviti helehalli või valge värviga üle.
Ackermanni tööde ümberkujundamisel mängis oma osa ka see, et need olid aja jooksul kahjustada saanud ning riivasid inimeste silma.
Viimane suurem häving tabas Ackermanni loomingulist pärandit Teise maailmasõja ajal, mil põlesid Märjamaa kirik ja Tallinna Niguliste kirik – viimases asusid nii Eesti üks kaunemaid barokk-altariseinu kui ka Ackermanni nikerdatud vappepitaafid.
MÕTLE, ARUTLE, LAHENDA
Rootsi kuningriigis, mille koosseisu Eesti 1721. aastani kuulus, võeti esimene muinsuskaitseseadus vastu juba 1666. aastal. Seaduse rakendamise kohta Eestis puuduvad andmed. Rootsis seisnes seaduse väärtus ennekõike selles, et inimesi õpetati muinas- ja keskaegseid mälestisi märkama.
Ei esimene ega ka hilisemad seadused pole suutnud ära hoida kultuuriväärtuste hävingut. Veel 19. sajandil, siis juba Vene keisririigi koosseisu kuulunud Eestis, lõhuti maha või ehitati ümber keskaegseid ja varauusaegseid kirikuid ning seal asunud altariseinu ja kantsleid.
Teadlikum muinsuskaitseliikumine algas Eestis 19. sajandi teisel poolel, kui hoogustuv linnaehitus sundis inimesi tähele panema ajaloolisi väärtusi. Esimese sisulist kaitset pakkuva seaduseni jõuti aga alles 1925. aastal.
Esimese, 1666. aasta muinsuskaitseseaduse vastuvõtmise taga oli Magnus Gabriel De la Gardie.
Kuningas Karl XI 1666. aasta käskude referaat vanade mälestusmärkide ja muinsuskaitse kohta
Oleme suure pahameelega kuulnud, kuidas iidsete muinsuste jäänuste ja säilmetega säärase hooletuse ja lubamatu omavoliga ümber käiakse, neid igapäevaga üha enam rikutakse ja hävitatakse. Säärased mälestusmärgid tuleb arvata asjade hulka, mis on kaitstud kõige halva ja pühaduse teotuse eest ning mis teenivad mälestusväärsel viisil meie esiisade ja kogu meie riigi surematut kuulsust.
Kuningliku kaitse alla võtame
- Linnused, kivikindlustused, kivivared, vanade majade ja kindlustuste varemed, piiritähised.
- Ruunikivid, sest on moodi läinud nende sissemüürimine ja kasutamine alus- ja aiakivideks. Need ei tohi alemaa põletamisel tuleroaks saada, mitte keegi ei tohi neid paigast liigutada. Need on kuninga omand. Pastorid peaksid (nende kohta) igas kihelkonnas koostama nimekirja, riigi läänimehed nõutaksid neilt järelepärimise teel vastuse vastavalt juhendile. Kõik paigalt nihutatud ruunikivid tuleks otsekohe asetada oma endisele või kui see ei ole teada, siis lähimale sugukonna kalmule.
- Sugukonna kalmud võetakse kaitse alla. Sangarid peaksid saama segamatult puhata. Siiski lubatakse neid (kalme) avada matmisviisi tundmaõppimiseks ja siis (tuleb need) uuesti kinni ajada.
- Kristlike kuningate hauad kloostrites, kirikutes jm.
- Ohvrihiied ja ohvriallikad.
- Lahinguväljad.
- Maali(ngu)d kirikutes.
- Ruuni-, kloostri-, seaduse- ja saagaraamatud.
- Lugulaulud ja -lood tuleks üles kirjutada.
- Vanad mündid ja kivistised alal hoida.
Antud Stockholmis 28. novembril Anno 1666