TEA
Kujur Christian Ackermann pärines käsitööliste seisusest. Ta tegi koostööd aadlimehest maalija Ernst Wilhelm Londiceriga. Londicer oli oma aja aadlike seas erandlik – ta ei teeninud ühiskonda relvaga või kõrges riigiametis, vaid kunstniku pintsliga.
Ackermanni ja Londiceri hinnangul ei olnud kunst käsitöö, vaid miski, mille loomine nõudis nii praktilisi kui ka teoreetilisi teadmisi.
Omandanud kohalikus koolis alushariduse ja mõne meistri juures erialased oskused, jätkasid Ackermann ja Londicer erialast enesetäiendamist.
Mõlemad mehed pidid oma kunstnikuvabaduse eest võitlema. Ackermannile lõppes võitlus siis, kui Tallinna raad andis talle vabameistri õigused. Londiceri võitluse lõpetas Rootsi kuningalt Karl XI saadud vabameistri tunnistus.
Ackermanni, Londiceri ja teiste meistrite kunsti vajasid Tallinna elanikud, aadlikud, Rootsi riigi kõrged ametnikud ja vaimulikud ning linna- ja maakirikute kogudused. Sellest sai osa ka lihtrahvas, eesti talupojad, kui nad kombekohaselt kirikusse läksid.
MÕTLE, ARUTLE, LAHENDA
Inimeste ebavõrdsust peeti Jumalast seatuks. Nagu keskajal, määras ka varauusaegses Eestis inimese saatuse suuresti sünnipära, tema seisus.
„Kunstnikest ja käsitöölistest on Liivimaal suur puudus. […] Esiteks, maal on vähe linnu, kuhu säherdused inimesed võiksid elama asuda. Teiseks, et seni on enamiku kunstide ja tegevusalade puhul olnud tegu suletud ametitega, kuhu pole tahetud vastu võtta kedagi üle vanast ajast tavaks olnud hulga. Kolmandaks, et kulutused meister- ja vennaskonda saamiseks on seatud nii kõrged, et mõnigi hea kunstnik peab vahendite nappusel jälle lahkuma. Neljandaks, et ammusest ajast on kaaskodanikud mingi tobeda ennasttäis upsakuse tõttu suhtunud kunstnikesse ja käsitöölistesse kogu aeg nõnda põlglikult, et tõkestanud nendele ja nende omastele niipalju kui võimalik teed kuulsusele, mistõttu siinmail ei lase ka peaaegu keegi oma lastel meelsasti kunsti ja käsitööd õppida, millest siis võrsub maale see häda, et väga vähesed tänapäeva kunstnikud ja käsitöölised täiendavad oma õpitud oskusi (mida nad küllap suudaksid), ning tüdinevad ära ja teevad ülejala, nõuavad aga sinaste eest ometigi korralikku hinda. Teiseks, et raha läheb maal välja ja tühiseid asju, mida sama hästi võiks siin valmistada, tuleb jälle sisse vedada …“
Tallinna linnas kehtivates koolireeglites oli kirjas, et poisid, kes olid saanud kuueaastaseks, pidid end kooli sisse kirjutada laskma. Üldkehtivat koolikohustust polnud, sest koolid olid tasulised, ja nii jõudis 17. sajandil kooli vaid väike osa linna poisse. Linnakooli reeglites manitseti lapsi tunni ajal mitte nalja tegema ega lobisema, sahistama, teistele ette ütlema ega valetama. Ei lubatud trügida, ammuli sui vahtida, ringi joosta, raamatute ja raha peale mängida. Keelatud oli lärmi teha, külmas vees supelda ning talvel jää- ja lumepallidega loopida, tekkinud tülist tuli õpetajale ette kanda jne.